“Persepolis” on tõsielul baseeruv täispikk joonisfilm, mille režissöörideks on Marjane Satrapi ja Vincent Paronnaud. Naine esitab katkeid oma elust lapsepõlvest 25. eluaastani. Algul ilmus lugu koomiksisarjana Prantsusmaal, pälvides omas ringis palju tähelepanu ja ka auhindu. Filmi esilinastus oli 2007 Cannes’i filmifestivalil, kus võitis publiku preemia.

Filmi-Marjane’i lugu

Filmi narratiiv pole lineaarne, süžee ja faabula ei lange päris kokku. Animatsioon algab üsna pika tiitrite jadaga, kus on palju pildilisi vihjeid ka loo sisule ning Iraanile laiemalt. Seda võib ka omamoodi proloogiks nimetada. Tegevus algab Orly lennujaamas, on kaasaeg või üsna äsjane minevik. Õigepea hakkab peategelane Marji meenutama oma lapsepõlve, pilt muutub must-valgeks, selgub, et on aasta 1978 Teheranis. (Filmis pole ta vanust kordagi täpsustatud, aga filmi looja Marjane sündis aastal 1969.) Lapsena oli ta ergas, revolutsionääridest vanemad ning vanaema kasvatasid teda iseseisvalt mõtlema ja oma arvamust ka välja ütlema, nii sõnades kui tegudes (“Punk is not ded!”). See pole aga range korraga riigis soositud, tema käitumine äratab tähelepanu ning vanemad otsustavad ta saata välismaale, et teda ei hukataks nagu mitmeid nende sugulasi ja sadu tuhandeid iraanlasi. Iraani lennujaamast hüppab süžee korraks taas Orly lennujaama, tagasi raamjutustusse, seejärel jätkub Marji lugu Viinis 1986 mässuliste teismeliseaastatega. Nõukogude Liidu kogemusega inimestele südamelähedaselt mainib ta ka poodlemise mõnusid, mida mõnda aega algul nautis. Marji jutustab oma kohanemisraskustest, korra isegi valetab end prantslaseks. Ta satub punkarite, hipide ja anarhistide seltskonda, armub, pettub, armub taas, pettub veelgi enam, läheb tülli korteriomanikuga, ööbib tänaval, on murtud, igatseb koju, lähebki. Teherani lennujaamas ei tunne vanemad teda algul ära, tüdruk on suureks kasvanud. Taas on lennujaamast korraks kõrvalhüpe raamjutustusse. Kuid ka Iraanis ei leia Marji omale kohta, käib isegi psühholoogi juures. Ent ta võtab end kokku ja läheb ülikooli, armub, üritab kohaneda igapäevaeluga Iraanis, abiellub, ent juba aasta hiljem on õnnetu, lahutab ja pere otsustab ühiselt, et kaasaja Iraan pole tema jaoks. Marji lahkub jäädavalt, seekord Pariisi. Sujuvalt muutub lennujaam värviliseks raamjutustuseks. Seekord ütleb ta taksojuhile enesekindlalt, et on Iraanist. Pilt muutub sujuvalt mustaks, järelkajana on kuulda dialoog lapseeas Marji ja vanaema vahel, kus viimane seletab lapselapsele, kuis ta korjab iga päev jasmiini õisi ning paneb need rinnahoidjasse, et ta lõhnaks koguaeg hästi.

Iraani loo jutustamine

Põhiline, mida terves filmis tehakse, on monoloogide pidamine seda illustreeriva pildi taustal, dialoogi on vähem. Terve film on Orly lennujaamas aegleva Marjane’i jutustus oma minevikust. Ei ole üheselt selge, kellele ta räägib, võib-olla on see siseheitlus kojuigatsusega. Lugudeks on juba mainitud kolm eraldi tervikut, kolm etappi protagonisti elus: lapsepõlv Iraanis, teismeiga Viinis, täsikasvanuiga tagasi kodumaal. Nende lõikude sees on veel omakorda minevikku seletavaid tagasivaateid, mida räägivad Marjile ta sugulased. Kaadritagust jutuvestjat illustreerib pildiline pool. Tekst täiendab kujutatavat, aga lisab juurde vaid vähemtähtsaid detaile. Hiljuti filmi üle pika aja taas vaadates tegin eksperimendi. Tahtsin teada, kui paljust jään ilma teksti kuulamata, subtiitrit lugemata. 20 minutit vaatasin filmi vaikuses, katsin paberiga ekraani alaosa. Pilt rääkis enda eest väga hästi, ilma teksita oli pea kõik arusaadav. Segaseks jäi vaid põhjus, miks vanaema mukitud Marji peale kurjaks saab ja paugutades lahkub ning jäi kuulmata mitu tanki Iraan ja Iraak teineteisel hävitasid. Eksperimendikesest järeldan, et kaadritagust jutuvestjat poleks tegelikult vaja. Arvan, et seda võtet on kasutatud, et lugu oleks üheselt selge, et poleks ebamäärasust ega rohkeid tõlgendusvõimalusi, et võimalikult suurele osale vaatajaskonnast oleks film mugavalt jälgitav. Nö tavavaatajal on lihtsam ka tänu sellele, et kõik räägivad igal pool, ka Iraanis, vaid prantsuse keeles. (Inglisekeelne versioon oli samuti algusest peale plaanis, tegu pole lihtsalt dublaažiga, mõlemas versioonis on häid näiteljaid, kes oma karakteritega loovad kaks erinevat filmi, nagu ütleb Satrapi ise: http://www.youtube.com/watch?v=6kRiyFb8lRk&feature=channel)

Filmis on puust ja punaselt räägitud Iraani lugu. Justnimelt eelkõige Iraani, mitte Marjane’i enda lugu. Seda on mugav tutvustada koos lapse arenguga: vaataja, kes konteksti ei tunne, on pea samal pulgal väiksese Marjiga. Või veidi “kõrgemal”, lapsele tundub olevat oluline ka see, et tema onu on vangis istunud kauem kui sõbranna sugulane, sest see kõlab kui midagi ägedat.

Kui filmi autor kasutab dialoogi, siis on see värvikas. Eelkõige vanaema karakter, kellest räägin põhjalikumalt veidi hiljem, aga ka näiteks stseen, kus raisakotkastena mõjuvad kaks ülilooritatud naist Marji riietuse läänelikkuse üle nokivad. Veel on olulisel kohal Marji vestlused Jumalaga, kes ilmub tema juurde ikka siis, kui teisiti enam ei jaksa ega oska ning aitab nõu ja jõuga. Ja seda sugugi mitte paatoslikult, vaid kerge huumoriga. Autori jaoks on huumor väga oluline, ta ütleb ühes intervjuus (http://www.youtube.com/watch?v=TUYV8OHx1OM&feature=related), et nutma on vaatajat palju lihtsam ajada, aga sellel puudub tema jaoks mõte; Satrapi on meeldivalt üllatunud, kui teises maailma otsas naerab inimene filmi vaadates sama koha peal, kui ta isegi.

Filmis on koht, kui jutustatakse ka otse kaamerasse vaadates. 7 mõnelauselist lõigukest järgnevad üksteisele pärast onu Anoush’i kirjeldust revolutsioonist oma noorpõlves. Filmi esimesel vaatamisel ei kerkinudki need väga esile, need aitavad mõnd sündmust ja meeleolu kiiresti ning efektiivselt edasi anda. Aga hetkel tundub, et need küll lisavad mitmekesisust, aga pigem lõhuvad tervikut, killustavad üldpilti.

Omamoodi on veel koht, kus üks Marji sugulastest räägib piinamistest vangis. Pilt sinna aga e hüppa, näeme Marji kodu elutuba, kus laua ümber kõik meest kuulavad. Aga see tekst on nii elav, et ongi palju mõjusam lasta pildil tekkida vaataja peas.

Vanaemad

Vanaemal on filmis väga eriline koht. Ta on särav isiksus, pole kaugeltki suu peale kukkunud. Ka autor ise on intervjuus (http://www.youtube.com/watch?v=7i9Vs97x7IU&feature=channel) öelnud, et kui on keegi, kes on talle olnud inspiratsiooniallikaks, siis vanaema. Tema olulisusest Marjane’ile näitab ka see, et kui pressikonverentsil ajakirjanik küsib, kui palju on temas väljamõeldut, siis esimese asjana ütleb Marjane, et fílmis on ta malbem kui päris elus (“I cooled her down”), aga siis tekib mõttepaus, muidu voolava jutuga ekstravertne naine on sõnatu, ei leia tabavat väljendit vanaema kohta. Mõned väljendusrikkad käeliigutused hiljem leiab ta sõnad ‘otsekohene’ ja ‘äärmiselt aus’, ‘liigagi aus’; vanaema olevat öelnud välja uskumatuid asju. Just vanaema vari on see, kes tuleb Marjane’i käest aru pärima, kuis too järsku prantslaseks sai, pärast pidi Viinis, kus Marji oma päritolu salgas. Vanaema oli kahe jalaga maa peal, kusjuures ääretult terava huumorisoonega.

Marjane’i vanaemaga seoses meenus mulle üks teine vapustav vana naine. Selleaastasel PÖFFil linastus dokumentaalfilm “Naine viie elevandiga” (režissöör Vadim Jendreyko), mis portreteerib Svetlana Geierit, kes on üle 60 aasta olnud tõlgiks vene keelest saksa keelde. Üüratu põhjalikkusega on ta loonud uued tõlked ka viiest Dostojevki suurteosest, mis tänapäeva kähkukakultuuris mõjuvad eriti süvenenutena. Vanal daamil on terav pilk, temast kiirgab pea sajanditagust hõngu igal liigutusel. Svetlana ei räägi küll, mida ta oma rindadega teeb, et need ikka pringid püsiksid, aga kui ta lõikab köögis sibulat, seletab ta, et sibulal ei ole keskpunkti, sibul paljuneb pungudes ning tema sees on teine väike sibul, nagu Dostojevski teostes on peidus mitu väiksemat lugu. Kui ta triigib põlle, siis ütleb ta, et pole juhus, et sõnad ‘tekst’ ja ‘tekstiil’ pärinevad samast tüvest, mõlemad on kokku põimitud-lõimitud. Kui ta näitab oma ema pilutatud voodilina, sõnab ta, et selle meisterdamiseks on ära loetud kõik kanga lõime- ja koelõngad, hävitatud see struktuur ning taasloodud kaosest uus kord, mis on inimesele vägagi omane käitumine. Filmis jääb ta sõnateravuselt Marjane’i vanaemale küll alla, aga nad mõlemad on daamid selle sõna parimas tähenduses, kellele on oluline (enese)väärikus. Mõlemad on omamoodi särtsu täis.

Pildiline-tehniline pool

Mõne aasta tagusest vaatamisest meenus, et film on must-valge, ma ei mäletanud ei raamjutustuse värve, ega ka kauneid vaheldusrikkaid tekstuure halltoonidega. Seekordsel vaatamisel tundus pilt stiilselt kirju. Minu sõber aga rääkis vastupidisest muljest. Nimelt ootas ta Iraani filmilt midagi palju värvikamat, seega oli visuaalses osas pigem pettunud.

Nagu juba mainitud, on selles animatsioonis pilt enamasti lihtsalt teksti kordaja (või ka vastupidi), film mõjub liikuva illustratsioonina. Kohati on (koomiksi?) pildid kaunilt liikuma pandud, montaaž on läbimõeldud. Ilus on näiteks üleminek alguses raamjutustuselt lapsepõlve, kui väike must-valge Marji jookseb lennujaama. Või näiteks üleminek onu Anoush’i jutustuse merelainetriipudelt Marji tekitriipudele. Selliseid näiteid leiab, võib-olla võiks rohkemgi leida, palju on ka lihtsalt fade out’i.

Mulle meeldis see film juba esimesel vaatamisel. Pärast analüüsimist on see oma lihtsusele vaatamata paeluv ja huvitav.